Kaarel Sein

Kaarel Sein: trummi ja bassi produtsendid on maailma parimad

Muusikatööstuses juba kümnendi jagu aktiivselt tegutsenud Kaarel Sein jagab oma mitmekülgseid kogemusi nii DJ, promootori kui ka manageri seisukohalt.


Kuidas sa muusikani jõudsid?

Huvi muusika vastu tekkis mul kodust, kuna mu vanemad kuulasid väga palju muusikat. Esimesest kuni viienda klassini mängisin Nõmme Muusikakoolis trompetit, seal kõrval olid veel klaver ja orkester. Ja siis mingi hetk avastasin ma enda jaoks trummid, sellega algas minu bändielu. Bändiga Still Haunts Me sain ka oma esimese muusikatööstuse kogemuse, sest kui me esinemisi hakkasime saama ja oli vaja asju organiseerida, siis ma kuidagi naturaalselt potsatasin sellele positsioonile. Esinesime päris palju sellises kohas nagu rokiklubi Tapper, kus ma mingil hetkel programmi ja oma pidusid tegema hakkasin. Sealt tekkis mul ka tõsine huvi DJ-tamise vastu ning siis ühel hetkel see DJ asi võttis mu elu üle ja kuni Aafrikani tegin ma 7-8 aastat järjest DJ karjääri. 

Mis sind trummi ja bassi juures köidab?

Mulle meeldib see tempo, sellega saab väga intensiivset energiat väljendada. Samas võib ta ka olla minimal, nii et magama minekuks kuulad sellist rahulikumat. Ta on nii laia spektriga žanr ning helifännina ma ütleks, et trummi ja bassi produtsendid on maailma parimad. Nende produktsioon on maailmatasemel ja see tehniline pool, kuidas nad helid omavahel mängima panevad, on nii jõhker. DnB on väga mitmetahuline ja mulle meeldib kõik selle juures.

Kes olid sinu suurimateks eeskujudeks/mõjutajateks?

Trummist ja bassist rääkides, oma esimesed kogemused sain ma artistidelt nagu Camo & Krooked, Netsky ja London Elektricity. Mind on inspireerinud kõik ägedad produtsendid, artistid ja DJ-d, kes lisaks sellele, et nad on toredad inimesed, ka mingi edu on saavutanud. 

Mis on olnud sinu kui promootori jaoks kõige suuremad väljakutsed?
Fotol: Kaarel peale Grindi

Kindlasti see, et antud valdkonnas pole midagi kindlat, kõik on projektipõhine. Sa ei tee iga nädal üritusi, teed olenevalt n-ö põhimõtetest või soovidest kaks kuni kakskümmend üritust aastas. Ja kui igal üritusel on nii suur kaal, siis peab see sinu jaoks õnnestuma, sest kui ei õnnestu, pead juba hakkama vaatama, mida sa sööd ja millist elustiili elad. See on kindel pinge tekitaja, kuna inimesed on väga ettearvamatud ja sa kunagi ei tea mis juhtub. Facebookis võib olla palju attendimist, aga reaalselt kohale kõik ei tule. Eesti puhul on keeruline ka see, et kuna inimesed ei ole harjunud pileteid ette ostma, siis on viimase minutini teadmatus. See ongi selline konstantne asi, mis koguaeg kimbutab, aga sellest saab üle. Ühel hetkel sa hakkad aimama, kuidas mingil üritusel võib minna.

Me oleme teinud ka ühe festivali, millega ei läinud nii hästi. See oli küll selline olukord, kus me pidime kõik mängu panema ja küla pealt raha kokku laenama, et võlad ära maksta. Sel hetkel me mõtlesime, et võiks midagi lihtsamat teha, aga me tulime sellest raskusest välja ja siis läksid asjad paremaks. Iga selline tugev löök kasvatab ja on meid ka tiimina tugevamaks teinud, me läheme koos kõigest läbi.

Ma tooks kindlasti välja ka ülemaailmse nähtamatu vaenlase, kes meid praegu kimbutab, ehk siis selle koroona. Meil ei ole hetkel võimalik mitte midagi ette planeerida, võib-olla suvel saame midagi teha, aga see kõik on lihtsalt selline arvamine. Kuna me ei saa praegu täiskäiguga sõita, siis mõnes mõttes on see üks keerulisemaid aegu.

Kas sa oled pidanud muusikaäris tegutsemise tõttu palju kompromisse tegema?

Õnneks mitte märkimisväärselt. Ma olen alati järginud seda kirge või sisetunnet, selles osas kõik klapib. Kodust survet mul ei olnud ja mu vanemad olid väga toetavad, kui otsustasin peale 12. klassi ettevõtluse ja DJ karjääriga tegelema hakata. Küll aga ei saanud mu vanavanemad alguses hästi aru, mis tööd ma seal ööklubis teen.

Aga sellist vastukarva asja… aeg-ajalt on kindlasti nii, et kõik päevad ei ole mõnusad ja kõik inimesed ei ole muusikatööstuses sõbralikud. Olen sada korda mõelnud, et ma ei taha sellega tegeleda. Ja ma ei tea, kui mitu korda me oleme pidanud väga erinevatel ja ka ebaratsionaalsetel põhjustel Grindi katki jätma. Neid üles-alla hetki on ikka olnud, aga siis tõmbad paar korda hinge, mõtled rahulikult järele ja lähed edasi…

Päris alguses oli Grindi pidudel tugevalt esindatud dubstep muusika. Millest oli tingitud trummile ja bassile üleminek?

USA dubstep toimis meie kontekstis ülihästi, kõik olid algul nii teemas, energia oli maksimaalne ja siis mõne aasta möödudes kuidagi üleöö kadus kõik ära. See reaalselt juhtus nii kiiresti ning seda langust oli näha ka maailmaareenil. Mina isiklikult arvan, et sellest stiilist oli maksimum välja imetud, ta väsis ära, see mull läks lõhki. See on minu teooria. 

Kui meie pidudel hakkas käima stabiilselt üle tuhande inimese, siis tundus, et olime leidnud mingi niši – peo trummi ja bassi. Ja 10 aastat hiljem see endiselt töötab! Me pole küll kunagi tahtnud end stiililiselt piiritleda, aga trumm ja bass on meie jaoks nagu selgroog, see lihtsalt toimib Eestis nii hästi. See meeldib ka meile endile ning loomulikult on artisti valikut väga palju, et see on lihtsalt nii välja kukkunud. Tänasel päeval võib meie pidudel kuulda ka hiphoppi, teknot või house muusikat, kindlasti on varieerumist rohkem.

Teie üritustel kuuleb enamasti peavoolu bassimuusikat, kas oled seetõttu kogenud ka vastandamist underground`i esindajate poolt – mainstream vs underground?

Muidugi, absoluutselt. Kui me alustasime, siis võis tunduda, et me tituleerisime end dubstep`i peoks ja mõned võtsid seda ikka päris südamesse. See kõik on tänaseks küll lahenenud, aga asi läks isegi nii kaugele, et meile hakati mingeid pilkavaid fake pidusid tegema. Me ei olnud teineteisega veel tutvunudki ja lihtsalt väliste faktorite põhjal tekkis kellegil mingi vimm… See sai aga positiivse lahenduse, kui me ühel hetkel suhtlema hakkasime ja aru saime, et meile kõigile meeldib muusika.

Ühe olulise punktina mainiksin seda, et me olemegi mainstream suunitlusega üritus. Kui me päris sellise tõsimeelse underground põhimõtetega artisti mängima oleme pannud, siis ta ei mängi mitte rahva jaoks, vaid pigem enda bängereid ja siis ongi juhtunud, et saal on tühjaks jooksnud. Ideaalses maailmas mängid sa seda, mida sa tahad ja inimestele meeldib. Tihtipeale ei ole see lihtsalt olnud nende jaoks õige platvorm. 

Kas peavoolu trummist ja bassist on võimalik underground`i üle minna?

No muidugi, ma olen ise üks näide sellest. Loomulikult ma tahaks muusikast kõike teada, et kust sai mingi žanr alguse või kes tegi esimese trummi ja bassi biidi, aga tihti jõutakse juurteni hoopis teisest otsast. Peavoolu DnB ongi see suur uks sellistele inimestele nagu mina. Olen üsna kindel, et väga paljud on jõudnud n-ö kõik levelid läbi teha.

Ma tahaks loota, et oleme ka ise selle ukse avanud, aga ma saan ka väga hästi aru, miks selline vastandumine tekkis. Kui vaadata nt Goldie intervjuusid, siis ta alati pilkavalt kommenteerib peavoolu DnB-d: What is this f*cking shit?. Ta ei kiida seda heaks, aga see on fine, see on väga okei – kõigile ei peagi meeldima.

Mis on sinu arvates Grindi fenomen? 
Fotol: Kaarel Sein, Mihkel Sillaots, Coverk & Byte

Eesti rahvale meeldib pidutseda! Ja ma tahaks arvata, et peomeeleolu tagamine tuleb meil hästi välja, see on kindlasti üks asi, mis on inimesi tagasi kutsunud. Me tegeleme ka väga aktiivselt kureerimisega, alati käib mõni välisartist, keda on huvitav vaadata. Proovime iga kord midagi uut ja huvitavat sisse tuua, et peo olemus oleks lõbus, see ongi üks saladus.

Teisest küljest ehk see, et kuna me ise (mina, Joosep ja Mihkel) armastame Grindi ning oleme koos läbi läinud headest ja halbadest aegadest, siis see ongi teinud Grindist tugeva ja mõnusa peo, kus inimestele meeldib käia.

Mille alusel teete valikuid, keda oma üritustele esinema kutsuda?

Kõhutunde järgi. Meil on 5-6 inimest, kellega me alati nõu peame ja mingeid ideid välja pakume. Minu jaoks on no-brainer, kui tulevad uued produtsendid, kellel on nt mingi uus lugu väljas, millest inimesed räägivad ja kelle muusikat mängides me ise näeme, et see toimib Eestis hästi. Me vaatame ka populaarsuse aspekti, sest meie eesmärk on müüa pileteid ja tuua kohale võimalikult palju inimesi, see on kindlasti oluline, aga mitte kõige olulisem. Eelkõige peab olema hea muusika, mis meile kõigile meeldib. Valiku tegemine on kombinatsioon kõigest sellest. 

Välisartiste bookides on sinu kui korraldaja eesmärk nad võimalikult madala hinnaga saada ja loota, et selle aja jooksul, kui sul on juba booking tehtud, juhtub midagi ja nad saavutavad mingi läbimurde. Meil on nii mitmeid kordi juhtunud nt Sigmaga, kelle me bookisime enne seda, kui tal tuli välja hittsingel „Nobody to Love“ ja me saime ta täpselt selle singli haripunktis ning kümnendiku raha eest.

Kui kerge või raske on saada suuri nimesid Eestisse esinema?

Ma imestan, et me alguses selle Gemini saime, tal oli vist uus booking agent või me pakkusime normaalset raha ja siis ta oli kuidagi nõus. Aga muidu oli ikkagi tüüpiline see, et kirjutad 500-sõnalise südantlõhestava kirja ja vastu tuleb – „No“! Ega booking agent ei viitsi kuulata, kuidas sa alguse said või mis sind inspireerib. Ta tahab teada, kui palju sa raha pakud, mis artisti sa soovid ja kes sa selline oled? Keep it simple! Ja siis, kui sa oled juba ühe artisti oma portfooliosse toonud, sa järjest kasvatad seda ning õpid suhtlema.

Trummis ja bassis on täna kõik levelid saavutatud ja me suudame kõik artistid kätte saada. Aga kui rääkida dubstep`ist või bassimuusikast, siis Skrillexit tahaks esinema saada. Teda me oleme juba 10 aastat jahtinud ja ma ootan seda hetke, et saaks talle siin väärika show teha.

Millist tagasisidet te välisartistidelt olete saanud?
Grind Live – Sub Focus @ Rock Cafe

Hästi palju on kiidetud professionaalsust (v.a see üks kord, kui artist peaaegu lennule ei jõudnud) ja ka tehnilise produktsiooni pealt on tulnud päris häid kommentaare. Meie artistidel on alati kõik olemas, me proovime anda endast ekstra 20 protsenti, et neil oleks võimalikult mugav. Teeme nendega koos midagi põnevat ning just see melu, see meie perekondlik vibe, et kõik tüübid on alati olemas, see tekitab neis hea tunde. Tahame, et nad saaksid pingevabalt lavale minna ja tunda, et see on lihtsalt äge õhtu, mitte mingi järjekordne keika.

Meie kõigi põhifookus on alati olnud, et oleks äge ning kui sellega saab ka raha teenida, on väga hea. Kui artist saab ägeda show, siis räägib ta sellest oma managerile, kes omakorda räägib booking agendiga ja siis saad tulevikus teda uuesti bookida võib-olla juba soodushinnaga. Eriti hea on, kui ta ise tagasi tahab tulla, neid artiste on täna juba väga palju, nt Camo & Krooked, sest neil on siin alati lõbus ja see on kõige olulisem. 

Mis on teie tulevikuvisioon?

Kuna me kõik oleme muusikaliselt kasvanud ja arenenud, siis meie praegune eesmärk on teha oma festival, kus oleks mitu lava ja esindatud erinevad stiilid. Selle kõrvale tahame luua ka sellise haridusliku suuna, mingid showcase`id ja produtsentide workshop`id jms, et rääkida natuke muusikatööstusest ja arendada ka seda poolt, et me ei oleks enam lihtsalt pidu, vaid annaks nüüd ka midagi tagasi. Eesti muusikatööstus on küll väga noor, kuid meil on siin hea pinnas, kust võiks ägedaid asju sündida ja ma tahaks sellele kaasa aidata. 

Milliseid apsakaid või keerulisi olukordi on sul korraldusliku poole pealt ette tulnud? 

Grind Fest oli see üks ebaõnnestumine just finantsiliselt, sest kohapeal oli minu arvates väga kift.

Ühel Hollywoodi peol oli rahvale väga ligidal kitsas metallist Red Bulli laud, mille peale me inimesi lasime. Ja siis üks kutt hakkas kukkuma ning peaaegu tõmbas endale selle laua kaela. Õnneks me saime Mihkliga sellest kinni ja see oli selline peaaegu õnnetus.

Algusaegadel juhtus ka paar korda, et unustasime artistile järgi minna või ta lennu peale viia. Olime siis noored, meil ei olnud kogemust ja tahtsime hullu panna, öösel olime kõik väga motiveeritud, aga hommikul ei suutnud silmi lahti teha ja motivatsiooniga oli probleeme. Seda pole õnneks rohkem juhtunud, nüüd on meil üks kindel inimene, kelle ülesandeks on artisti igale poole viia.

Ma tean, et Mihklil oli ükskord nii, et ta pidi FuntCase nimelist dubstep`i artisti lennujaama viima ja tal sai veits enne lennujaama bensiin otsa. Läks vist isegi niimoodi, et bensujaama veeredes aitas artist viimased 30 meetrit lükata.

Minu vaieldamatult kõige hullem olukord oli Weekend Festivalil, kus ma olin pealava manager, kes pidi nii tehniliselt kui ka programmiliselt kogu seda kompotti koos hoidma. Ürituse hommikul oli räige torm ja seal oli kuskilt Lätist tulnud kahtlase väärtusega kõlaritorn. Ja Avicii tuurimanager oli natuke murelik, et selline torm ja kõlarid kõiguvad niimoodi… Ma ütlesin talle, et kõik on välja arvutatud ja chill... Ja siis, kui me helipuldi juures olime, käis järsku räige metalli hääl, üks kõlari tross oli lahti murdunud. See kõlar oli põhimõtteliselt rahva kohal, kui see oleks juhtunud õhtul, oleks see võinud palju halvemini lõppeda. Me võtsime selle suure, umbes 20 kõlariga kõlaritorni tõstukiga alla. Sealsamas ehitati tellingutest uus raam ülesse ning uste avamine lükkus 8h edasi. See oli minu jaoks olukord, kus ühel pool oli mul DJ tuurimanager, kes ütles, et DJ ei esine ja teisel pool oli ürituse korraldaja, kes ütles, et aja see asi korda!

Kas sa Lõuna-Aafrika Vabariigis elades ka pidusid korraldasid ja muusikat mängisid?

Kui ma 6 aastat tagasi sinna kolisin, siis ma korraks eemaldusin Grindi teemast ja hakkasin seal endale n-ö elu ehitama. Kuna ma tahtsin mussi edasi mängida, siis ma otsisin ülesse sealsed DnB peod ning selgus, et neid oli suhteliselt vähe. Seal riigis elab 52 miljonit inimest, aga peod olid sellised, kus maksimaalselt võib-olla tuhat inimest paneb kokku ühe peoga.

Mul õnnestus sealt leida üks neljapäevaste pidude sari, mille nimi oli „It came from the Jungle ja ma sain selle korraldajaga tuttavaks. Alguses ma lihtsalt mängisin mõned korrad tema pidudel ja hiljem ta pakkus mulle juba 50/50 partnerlust selle pidudeseeriaga. Seda ma tegin 2 aastat, mängisin pea iga neljapäev Kaplinna kesklinnas trummi ja bassi ning sealt tekkisid ka mingid festivali booking`ud. Sain seal põhimõtteliselt kogu DnB skeenega tuttavaks. Mängisin nende aastatega kokku ca 120 keikal. See oli suurepärane kogemus.

Milline on sealne skeene võrreldes Eestiga? Kas tekkis võrdlusmomente?

Seal võttis minu armastus underground`i vastu täielikud mõõtmed, kuna inimesed on seal kõigele väga vastuvõtlikud. Lõuna-aafriklane on enne alkoholi tarbimist juba päris lahtine ja tantsuplatsi täitmine on suhteliselt lihtne. Saad päris kiiresti väga hea energia tagasi. Eestis pead teinekord ootama, kuni inimesed sooja teevad, aga see on ka jällegi täiesti okei.

Grietfest, Johannesburg 2016
Kas sul Lõuna-Aafrika mängimistest on jagada mõni eriline mälestus?

Ma mängisin Johannesburgis ühel festivalil, mis oli merekonteinerite vahel. Kui Kaplinn on natuke euroopalik, siis Johannesburg on täiesti teistsuguse energiaga, selline metsik Aafrika. Sel samal peol esines ka Dimension, sett oli väga cool, rahvast oli ülipalju ja päike paistis. Mul tulevad sellele mõeldes veel praegugi külmavärinad peale.

Ja teine elamus oli, et ma sain seal riigisiseselt reisida ja mulle tehti lennud välja. Seal on linnade vahel ikka paar tuhat kilomeetrit ja ühest linnast teise peab lendama. See oli minu jaoks harukordne kogemus, et keegi bookib sind festivalile ja ostab sulle lennud.

Mis tunne on olnud tuhandete inimeste ees DnB suurnimedega lava jagada?

360 kraadi läbi ja lõhki kõik emotsioonid. Närvis olen ma peaaegu alati, isegi siis, kui ma mängin ainult 50 inimesele, kuna ma tahan, et see oleks hea. See käib minuga alati kaasas. Mõnikord on flow lihtsalt nii hea, aga on ka kordi, kus kõik ei õnnestu nii hästi ja ka see fiiling võib koju kaasa tulla. Üks asi on artistiga lava jagada ja teine siis ka temaga lähemalt tutvuda. Minu kõige eredam mälestus oli algusaegadelt, kui ma esimest korda oma suurte iidolite Camo & Krookedi ja Netskyga backstage`is juttu rääkisin, siis oli uhke tunne küll, et nad on minu peol, see oli võimas emotsioon.

Mida aeg edasi, seda rohkem olen chill, sest nad kõik on lihtsalt inimesed, kuigi professionaalne respekt on alati teretulnud. Mingi eetika on ka tekkinud, et kui ma artisti lennujaamast peale võtan, siis ma ei hakka autos tema lugusid mängima. Selliseid asju on juhtunud, ma alguses millegipärast mõtlesin, et kui ma ta lugu kuulan, siis ta arvab, et ma olen ilgelt äge tüüp. Aga siis ma sain aru, et ta võib-olla ei taha üldse oma lugusid enne õhtut kuulata. Siiamaani on lihtsalt uskumatu, et selline võimalus on üldse tekkinud ja ma täiega fännan seda tunnet. 

Kuidas sa oma DJ settideks ette valmistud? Mille alusel valid lugusid, mida mängida?
Rezonance NYE Festival, Cape Town 2016

Mul on liquid`i, mis on kategooriatena ära jaotatud, kas siis rollerid, jazz või mis iganes sõnade järgi, mis mulle endale tunduvad liigitamiseks ok. Mul on neid kaustu oma 10 tükki. Ja siis on mul ka helistiku järgi ära märgitud. Ma proovin võimalikult palju helistikku miksida, kuigi see võib olla ka natuke piiritlev tehnika, sest kui tahad mingi loo peale panna ja helistik ei klapi, siis tuleb teisi tehnikaid rakendada. Mul on omad tugipunktid, millest ma ikkagi üle astun, kuna ma tahan alati mingi riskifaktori sisse jätta lugudega, mida ma ei ole varem kokku miksinud. Samas on hea tunne, kui sa juba tead, et need lood omavahel kokku sobivad.

Mingitel hetkedel, kui ma närvis olen olnud, siis olen oma sette täielikult ette valmistanud küll, aga sellest on ka kohe aru saada. Sa pead rahvast lugema, see peab alati lahtiseks jääma. Pigem tuleb oma eeltöö nii hästi ära teha, et sul oleks valikut. Hea kui sa tunned lugu, aga teinekord on ka fun, kui sa ei tea mis lugu tuleb, sest vahel väike f*ck up teha on jumala inimlik ja äge. Mingit superkliinilist setti ma teistelt ei oota, aga mulle endale meeldib, kui on selline väga sujuv miks, kus tood maitsekalt elemente järjest sisse.

Mis viis otsuseni hakata bassimuusika taustalt hoopis popmuusikut manageerima?

See kõik juhtus väga loomulikult. Me sattusime Beach Grindi korraldades sellisesse olukorda, kus keegi ütles, et võtame selle nublu, see on päris äge tüüp. See juhtus 2018. aastal, kui tal oli väljas ainult see kõige esimene lugu „Droonid“. Ja siis ma unustasin ära selle teema.

Cartoon Live @ Weekend Festival 2017

Aeg jõudis üritusele lähemale ja ma vaatasin, et inimesed hakkasid kirjutama: „Mis värk on, nublu esineb või?“. Ja kui me sellel samal üritusel Pärnus enda aftermovie jaoks reportaaže tegime, kus küsisime, keda te vaatama tulete, siis kõik vastasid „nublu, nublu“. Meil oli bookitud rahvusvaheline headliner, kelleks oli Macky Gee ja samal ajal, kui tema väljas esines, pressis enamus rahvast end Sunseti sisse nublu live`ile. Tal oli vist viis lugu sellel ajal ja kogu rahvas lihtsalt karjus kõiki sõnu peast kaasa. Ma polnud varem sellist asja ühelgi Eesti muusikul näinud ja siis ma küll mõtlesin, et huvitav, kes see on!?

Kui me tuttavaks saime, siis hakkasime esialgu talle lihtsalt nõu andma, tema ümber struktuuri looma, et teda aidata. Nelja-viie kuu möödudes küsisin, kas prooviks ka koos töötada. Ja nüüd me siin siis oleme. Mul on ülihea meel, et see juhtus sellisel hetkel, mul hakkas juba natukene mott kaduma, kuna neid üritusi oli nii palju tehtud. Õnneks see nublu asi läks niimoodi käima, et mul tekkis täiesti uus energia ja ma võtsin endale juurde veel ühe artisti, wateva.

Ja siis ma otsustasin, et ma hakkan seda suunda arendama, et näha, kui kaugele see Eestis jõuda võib. Me töötame ka Cartooniga koos, ma teen nende booking`uid, aga ma ei manageeri neid. Kuna me jagame nendega informatsiooni, siis võib öelda, et nende kolmega me töötame aktiivselt.  

Kuidas ja kas üldse sa oma töö- ja sõbrasuhteid lahus hoiad?

Ma proovin neid lahus hoida, aga see võiks olla selline ühine kokkulepe, et kui meil on vaja teha midagi, mis nõuab kainet mõistust ja täpset kellaaega, siis teeme selle ära ning pidutseme hiljem koos. Kui me midagi koos teeme, siis ma tahan ka, et mul oleks nendega sõprussuhe. See on nagu selline perekondlik tunne, kuna ma olen väga sügavate pereväärtustega ja mul on ka endal hästi suur pere. Samas, kui olla liiga lähedane, võib olla raske kriitikat anda. Mina proovin sellest üle olla, ausalt ja ilustamata asju öelda ning siis vaadata, mis juhtub. Et pigem jah, need võiks eraldi olla. Kuigi mõne artisti puhul käib see käsikäes ja sõbralikult koostööd teha on lihtne.

Kas manageril peaks olema oma artistiga leping?

Ma isegi ausalt öeldes ei teeks seda lepingut, ma ei näe seda hetke, kus ma hakkan advokaadiga kedagi taga ajama, seda ma kindlasti ei teeks. Et siin jällegi kaks koolkonda vastanduvad. Ühed ütlevad, et kui sa paned selle asja lepingu alla, siis on see teie mõlema jaoks fikseeritud, aga mina arvan, et neid asju saab ka teistmoodi fikseerida. Nii et pigem omavaheline respekt ja kui see asi tõesti läheb juba kuskile viltu, siis ma prooviks sõbralikult lahku minna.

Kui hästi oled sa kursis kohalike DnB artistide muusikaga?

Ma ei ole eriti palju mingit uut kraami saanud kuulata, et sellist väga head pilti mul hetkel ei ole, aga muidu mulle väga meeldib Eesti trumm ja bass. Proovin end nii palju kui võimalik ikka kursis hoida.

Planeedi uus album oli väga cool, Bone teeb head muusikat, Thing mulle hullult meeldib ja väga meeldib ka Audioholic, kelle lugusid ma olen Lõuna-Aafrikas mänginud. Sound In Noise`i pärast on mul ülihea meel, ta on nii f*cking kaua teinud ja nüüd on tal see momentum, tal läheb vägagi hästi. Minu arvates on väga head produtsendid ka Cover x Byte ja tunnl vision, kes on meie raadiosaate ja pidude residendid. Nt Modest Intentions tunnl visionist on üks vinge tüüp ja ülihea produtsent, et tegelt on neid inimesi palju.

Kas sa oled mõelnud ka mõnda Eesti trummi ja bassi produtsenti manageerida?

Muidugi, loomulikult, ma ootan seda õiget hetke. Võtsin endale sellise põhimõtte, et kui keegi mulle oma loo saadab, siis ma alati kirjutan pikalt vastu ja annan mingit nõu. Et ka ennast natukene arendada ja õppida seda muusikat paremini kirjeldama, siis ma ei vasta lihtsalt „oo päris naiss lugu“. Aga jah, see on mul selline unistus, et ma võiksin kedagi siit Eestimaalt suurele põllule lükata.

Milliseid kogemusi ja õppetunde sa nende aastate jooksul oled saanud?

Konkreetselt ürituse korralduse vaatepunktist – enne töö ja siis lõbu! See on oluline, kuna need kaks asja lihtsalt ei käi koos, see ei ole minu arvates hea mõte. Igal juhul soovitan enne kõik vajalikud asjad ära teha ja alles siis pidutseda. Kui sa ise pidutseda tahad, siis leia keegi, kes sinu töö ära teeb.

Professionaalsetes suhetes ka vähem hinge võtta asju, sest koguaeg ei lähe kõik positiivselt või sinu tahtmist mööda. Ma mingi hetk läksin kaasa sellise negatiivse emotsiooniga, aga minu arvates tuleb seda lihtsalt aktsepteerida, et asju ikka juhtub. Ja siis edasi liikuda, kindlasti mitte kohe reageerida. Tuleb keskenduda lahenduse leidmisele mitte probleemi suurendamisele.

DJ poole pealt, vaata et tehnika töötaks ja kui sa kellegi teise üritusele mängima lähed, siis tee endale raider ja proovi korraldajalt saada kinnitus, et just see tehnika on olemas ja see toimib. Sest tihtipeale öeldakse, et saab ja siis on mingid suvalised junnid või siis mingid asjad, mis ei tööta. See võib sinu seti ära rikkuda ja jääda sinu hingele, kuigi see pole isegi sinu üritus. DJ-na ma ütleks ka, et enne töö ja siis pidu. Juba energia mõttes ei ole otstarbekas nt viis päeva järjest mängida ja see pole ka promootori suhtes aus. Tunne ennast ja austa oma tööeetikat, sest inimesed räägivad, eriti väikses Eestis. Ja tegelikult, kui sa ikkagi ei anna endast parimat, siis sinu töö võib kannatada. 

Kui sul oleks võimalus muusikatööstuses midagi muuta, siis mis see oleks?
Lõuna-Aafrika Vabariigis

Eemaldaks selle viiruse. Ok, see on naljaga vastates, aga… mulle tundus enne koroonat, et booking agendid on väga ahneks läinud, tänu millele on promootoritel surve peal ja väga kallis tuua Eestisse uut muusikat. Ma arvan, et peaks olema turupõhine standard, mitte maailma keskmine. Me ei saa Eestis maksta artistile sama palju kui USA-s. See on üks asi, millest ma tahan, et booking agendid aru saaksid.

Siis ma tahaks, et artistid saaksid rohkem autoritasusid ja raha streaming saitidelt. Et sul ei peaks olema mingi 10 miljonit vaatamist ja sa saaksid toime tulla ka juba mõne kümne tuhandega. See alampiir võiks olla natukene madalamal, siis võtaksid ka rohkemad inimesed endale produtsendi karjääri. Praegu peab sul olema reeglina ikkagi teine töö kõrval.

Ma tahan, et artist teeniks rohkem raha ja et oleks ka rohkem neid kohti, kuidas raha teenida. Neid võimalusi on ka täna, nt Patreon, kus saad teha mingeid tutorial`e ja oma sämpleid müüa. Aga ma ootan, et neid kanaleid oleks rohkem, et oleks lihtsam muusikakarjääri elus hoida. 

Milliseid soovitusi sa annaksid neile, kes enese promomises nii tugevad ei ole ja lihtsalt muusikat teha tahaksid?

Kindlasti oleks hea, kui keegi neil kuskile jõuda aitaks, aga see võtab ka kellegi aja ära. Kui sul tõesti on mingi visioon nt manager võtta, siis te ei pea kohe alguses midagi teenima, te kasvate koos. Kui selline võimalus on olemas, siis on see blessing. Väga palju on muusikat, mis kunagi kuskile ei jõua. Tuleks leida vähemalt nii palju energiat, et seda kellelegi mängida või kelleltki abi paluda ja öelda, mis on su ootused.

Kui sa lihtsalt teed muusikat ja sellega edasi midagi ei tee, nii et see võiks sulle midagi sisse tuua, siis seda ei juhtugi kunagi. Artist peaks ikkagi selle esimese sammu tegema, et proovida leida enda jaoks see oma inimene või mingisugune usaldusisik, kes teda aitaks või siis leidma ise need kanalid, kuidas muusikaga raha teenida.

Väga paljud produtsendid on tagasihoidlikud ja kõik ei peagi olema niivõrd ekstraverdid, aga siis tulebki alustada kõige lihtsamast. Mingisugune ühendumine peab olema, sest muusika on mõeldud jagamiseks ja kui sa tahad, et see jõuaks ka teiste kõrvu, siis pead mõtlema, kuidas seda teha.

Mõned näpunäited ka alles alustavale artistile, kuidas praegusest infomürast läbi murda? 
Drumnbass.ee intervjuul

Sellele ei ole väga lihtne vastata, aga… Selleks, et alustava artistina oma sound`ini jõuda, on väga loogiline algul kellegi teise sound`i jäljendada või vaadata, kes sind inspireerib. Katsetage ja tehke vigu, sest põhiline võiks olla autentselt tehtud muusika. Kuna praegusesse infomürasse on nii kerge ära kaduda, siis tunne ära see sinu jaoks õige hetk, kui sul on midagi pakkuda. Ära hakka kohe liiga suurt ampsu võtma ja maailmavallutuse plaani tegema, ehita algul enda ümber community, sest tegelikult on väga oluline, et sul oleks kohalik tugi.

Meil on hästi palju selliseid näiteid, kes on mingi hitiga hakkama saanud, siis välismaale tuuritama läinud ja kui seal on asi ära kukkunud, siis ei oota neid siin ka midagi, sest nad pole kohalikus skeenes midagi teinud. Kodu ja lähedane community on hea koht, kuhu tagasi tulla ja kus oma esimesi vigu teha. Proovige algul Eestis või kust iganest te pärit olete, mingi asi juba käima tõmmata, sest nii saate esinemiskogemuse ja kui sealt edasi juba muud võimalused peaks tekkima, siis oskate olla ja ei lähe enam „rohelisena“ lavalaudadele. Ma arvan, et pigem aeglane tõus ja tugev community.

Ja kui su eesmärk on laiemalt välja murda, aga su sõpruskond ei lase sul mingil põhjusel areneda, siis mõnikord peab suutma lahti ka lasta.

Kui me räägime trummist ja bassist, siis sellega on kõik hästi, teineteist teatakse ja see grupp inimesi hoiab kokku. Kuigi varem oli selline underground vs mainstream vahe suurem, siis täna tuleb see iga päevaga aina rohkem kokku ja meil on väga mõnus.

Millele peaks ja millele võiks artist aastal 2021 tähelepanu pöörata?

Ma olen nii Eestis kui ka mujal näinud, et paljud artistid ei tea, kuidas on võimalik muusikaga raha teenida. Esiteks võiks endale selgeks teha mingid põhitõed, nt et meil on olemas Eesti Autorite Ühing, Eesti Fonogrammitootjate Ühing ja Eesti Esitajate Liit, millest kõigist on võimalik autoritasusid korjata. Registreerige oma lood ära, kui te ise produ teete! 

Teiseks, soovitaks enne mingi lepingu allkirjastamist rääkida kellegagi, kellel on kogemust ja kes on ise varem muusikat välja andnud. Lihtsalt otsi üles see inimene, kirjuta talle ja ma usun, et 95% inimestest vastab sulle. Kuna Eesti on nii väike, siis võib vabalt küsida. Hästi paljud on tähtajatult oma lugude õigusi ära andnud, nii et nad ise saavad sealt ebareaalselt väikest tasu. Pigem rääkida kellegagi, küsida nõu ja uskuda oma muusikasse. Ja ise reliisida on parem, kui võtta endale mingi sitt diil. Kõik oleneb muidugi ka plaadifirmast, vahel võib see pimestada, et nüüd ma saan maineka plaadifirma alt muusikat välja anda. Kuid tunnetage ära, mis inimestega te suhtlete, proovige nendega näost näkku rääkida ja aru saada, mis on nende tagamõte – kas nad usuvad sinusse või tahavad nad lihtsalt enda alt mingeid lugusid välja anda.

Ja mis ma veel ütleks, et keskenduge muusikale, mitte brändingule. See võib hiljem tulla, see on ka väga oluline, aga muusika võiks rääkida sinu eest, sest kui muusika toimib, ei pea brändinguga nii hullult vaeva nägema. Proovi leida oma nišš, proovi olla võimalikult sina ise ja ära brändi nii palju!